Rabandus

Kuidas seda nüüd teile ettavaatlikult öelda? Kõigepealt veenduge, et te istute või on läheduses mõni tugi, millest kinni haarata…

Kooliga on kõik! Tulin ära. 

Tsenaariumi muutuse põhjustas lihtne kiri. Nimelt saatis ema juba mõnda aega tagasi teele paki, milles igasugused väheke vajalikud asjad nagu pikendusjuhe normaalsete pistikupesadega, kontrueerimismatrejalid, ühed vajalikud kolakad käärid jne. Tänu segadustele ja streikidele Royal Mailis kulus tavalise 3-5 päeva kohaletoimetamise aja asemel ligi 3 nädalat. Pika aja jooksul läks pakike vaikselt meelest ära. Ema isegi ei mäletanud, et oli ühe mu nimele tulnud kirja kenasti construction booki vahele pistnud. Niisiiis leidsin sellel sealt pahaaimamatult.

Kiri oli Student Financist. Lugesin neid kahte paberilehete kolm korda, üritades end kuidagi taltsutada, endal tuhanded mõtted miljonis suunas ringi lendamas. Lõpuks lõpetasin ainuõige emotsioonuga…No mida kuradit!!!

Ma ei saa raha. Oma eelnevate õpingute pärast. Kunstiakadeemia aastad jäid valusalt ette. Finantseerimisele kuuluv aeg on kolm aastat pluss üks ehk siis neli aastat. Miinus eelnevad õpingud. Ma ei oleks elus osanund arvata, et nad ka EKA aastad arvesse võtavad. Ühesõnaga minu limiit vägevalt ületatud(-: Tublidele ei anta raha. Õppetund järgmine: teed vähem saad rohkem!!! Ka ei tohi liiga palju infot jagada. Poleks vist probleemi olnud kui oleksin piirdunud: tegin kaks aastat Tekot ja siis kandideerisin top up year-i jaoks Middlesexi. Nad võtsid väga veenvalt kaks aastat Eka õpinguid siis kaks aastat Teko õpinguid ja siis saidki neli ja kokkuvõttes null. Mis sest et eka pole mingi kaks aastat vaid siis juba üle nelja või nii. Ei või ikka paraleelharidust teha, sest keegi ei saa sellest aru.

Viimane kord kui ma oma finantstaotluse tulemusi küsisin, öeldi, et aastaks saan. Paraku ei ole see telefonikõne aga enam asjakohane. Võimali, et telefonis öeldi mulle eelmine kord midagi valesti, aga point on ikkagi selles, et ma saan sellest kõigest teada jubehilja. Olen juba kooli alsutanud, mõndade asjadega juba jändamas ja see kõik alles nüüd on ikkagi väheke rabav.

Järgmisel päeval läksin kooli. Metroos korjasin istmelt lehe, mille horoskoop ütle mulle järgmist.

You need to make a series of phone calls if you are to sort an upcoming occasion which seams to have you at its mast. New names and accents put a more interesting slant on work.

Tuubis on igal hommikul sellised värsked lehed laokil. Metro on väljaande nimi. R-le need horoskoobid ei meeldi. Ütleb, et need on alati nii halvad. Minule tundus see lausa positiivsuse tipp. 

Osakonna juhataja, kes inspireeeriv-motiveeriv-intrigeeriv ja sellise vallatu nimega nagu Gillian, ei tahtnud mind kuidagi ära lasta. Suhtumine muidugi tore, ta asus kohe päästetöödele. Kõigepealt selgitas mulle, et ei taha mind kaotada ja siis pidin kuulama kuidas ta tegi igalepoole“wedontwannalooseher” kõnesid. Sellised asjad alati nii piinlikud. Hetk enne oli ta küsinud, et kes ma üldse olen, mis erialal ja mitmes kursus. Samas jälle paistis, et ta mäletab mu sisseastumistöid. Ei saagi täpselt aru. Kahju hakkas tõesti ja raske ka, sest lõpuks ütlen mina mis saab. Kuidas siis öelda, et no näete kui raha pole pole tahtmistest midagi kasu ja jääte ilma ikkagi.

Samal päeval sain oma student cardi kätte(-: Vääriline iroonia.

Magnuse uus lähenemine on minu tuleviku asemel tema tulevikuprobleemidest rääkimine. Siis pidavat minu asjad iseenesest paika loksuma. Igaljuhul enne kui ma jõuan kolm korda mississipi öelda. Ta veel suudab oma lollakal kombel mu tuju parandada.

Ega varsti polegi siin enam midagi parandada. Nagu ma alguses ütlesin, see on tsenaariumi muutus, mitte tsenaariumi puudus.