Edasiminek

Ma olen peaaegu aasta juba ateljees töödanud ja mulle väga meeldib. Meedlib Kensington, meeldib see väike tänav, mis on tundub linna siginast ja saginast nii eraldatud ja vaikne. Meeldib kuidas ma hommikuti studios tuled põlema panen, masinad sisse lülitan ja vaikselt tegelema hakkan. Hea on näha kuidas asjad valmivad esimeseks fittinguks ja lõpuks ka päris valmis saavad. Köige parem meel on muidugi õnnelike klientide ja imeilusatsti sobivate kleitide üle. Õhtul teen kokkuvõtte seisust, pühin niidsodi põrandalt ära ja suundun koju. Viimased päevad on küll olnud pikad, kuid isegi selle suhtes on mul hea meel. Hea, et on tööd ja et see töö pole enam Costas.

Kogu kohviku orjuse lõpetasin kaks nädalat tagasi. See oli selline väga planeeritud ja kena lõpp ja hetkel olen suhteliselt positiivne, et suudan edasi liikuda toetudes oma oskustele ja vähese või rohkema õnnega äkki suudan ka oma äri käima lükata.

Paariselu T-ga aga ei lähe väga edukalt. Seda nagu õigesti polegi enam. Olengi nüüd mõlenud, et äkki mul ongi tööst piisavalt. Rõivad, fittingud, mõned kokkusaamised, uute klientide otsimine, tehniliste disaini nõksude välja nuputamine asjade valmis saamine õigeks ajaks- see on nii kõikehõlmav. Tööl kui kodus igal ajal peas ning mõttetes. Miski muu ei mahu ja kui ma üritan kedagi või midagi sinna mahtuma panna, muutun närviliseks ja lähen endast välja.

Naljakas lugu on isegi unega. Ma olen magan küll hästi, aga hommikul ülesse ärgates tean ma täpselt, et olen öö jooksul välja mõelnud kuidas teha ühe raske lõikelist kleidi selga või kuidas teise kleidi waistbandi peab ümber pöörama.

Mul on kohalikus lehes üleval väike advertisment. Loodan ka oma veebilehekülje lähima kuu, kahe jooksul paika saada. Kui nõela ja niiti just käes pole on fingers crossed!

Väsinud

Istun sohval, teki all, arvuti süles, küünla valges. Ajan natuke asju ja mõtlen tööst ning millised mu jõulud välja nägema hakkavad. Või juba näevadki...unistasin tänasest kui päevast, kus saan kleidid, pluusid, mantlid tehtud ja üle antud. Mõned on siiski veel jäänud ja mõned tulid juurde, nii et tööd veel jätkub. Aga täna õthu olen väsinud ja kindlameelne, et ma tõusen siit sohvalt ülesse ainult selleks, et voodisse magama minna. Hambad peab ka muidugi ära pesema:-) Issand ma ei viitsi!!!

Mõned tööd

Õhust ja armastusest

Minust on saanud õblejanna. Teisipäevast neljapäevani töötan Tephi stuudios: õmblen, pusin, õppin, katsetan. Vahel saan hästi hakkama, aga vahel on vaja juurde palvetada. Samas on ka juhtunud, et kleit istub esimesel proovil nagu valatud ja see on imehea tunne. Rõõm tööst. Kui raha poleks vaja, siis teeks seda vist sisemise rõõmu pärast.

Kui arvestada mu hetkelist ühe numbrilist kontoravet siis nagu olekski seda õhu ja armastuse pärast teinud:-)

Peamiselt on tegemist siffoon, satiin kleitidega. Enamasti sellised pidulikumad, aga on ka igapäevasemaid. Olen saanud oma esimese värske kogemuse pulmakleidi loomisel ja hiljuti lõpetasin pruutneitsi kleitidega. Klientidega on vahel küll raske. Bridzillad ja bridesmaidellad lähevad vahel natuke närvi. Kuid tuleb tunnistada, et neil on ka õigus oma teenus ja toode kätte saada õigel ajal ja võimalikult hästi. Kuid samas miks teha asi hullemaks pahandamisega. Lõppkokkuvõttes ei teagi ju kes täpselt süüdi, kui kangas hilineb, jõuab kohale valet tooni ja õige tuleb teisekordse hilinemisega. Viimaks tuleb kõik apsakad heastada kiire tööga ning pole üldse tore, et keegi närvitseb telefoni otsas ja ei saa aru, et ma püüan kõike päästa mitte hukutata. Siis tulevadki mõtted...noh kiiruga tehtud kleit, kõik teavad, et kiiruga, miks mitte paar teravat nõela sisse unustada.

Kodust on ka töökoht saanud....Kaira alterations and tailoring. August oli küll väga vaikne, aga milleipärast tundub, et see ongi selline õnnetu kuu. Järgmine kord juba tean, et aasta jooksul tuleb raha kõrvale panna, et august üle elada. Loodetavasti olen ennesuvisel ajal saanud paar klienti, kes meeleldi tagasi tulevad.

Lisaks selle saan mõningaid projekte, disaini- ja õmblustööd ühe veebilehekülje kaudu. Ühele moeüritusele valmisid kaks komplekti, mis lõpptulemusena võitsid. Kord tegin ka laterõivaid. Sealt sain kogemuse kuidas peab oma töötasu kättesaamise suhtes väga strateegiline olema. Viisakalt väljapressiv. Hetkel teen näidiseid ja üritan kõigest väest ühe disaineri (mitte nii terava loogikaga tüübi) ideed toimima panna. Samas ajab see tüüp mulle veidi hirmu peale. Eelmine nädal ei olnud muud valikut kui tema kodustuudiosse minna. Selleks said mitmesugused salajased ohutusabinõud rakendatud ja lõppkokkuvõttes oli ok. Järgmine kord olen siiski veel ettevaatlik.

London on mind igas mõttes emotsionaalsest rööpast välja ajanud. Imeväikesed saavutused lähevad nii südamesse ja väikesed möödapanekud viivad nii endast välja. Igas mõttes kuidagi lööv. Naeru vaeseks on mu elu jäänud.

Costa orjuse olen peaaegu suutnud seljataha jätta. Nädalavahetused on vaid jäänud, nüüdsest siis Holloway Roadil. Vahetasin kohta. Muswell Hillil toimusid muutused, mis said mulle väga ebasoodsaks ja sundisid mind töökohta ülesse ütlema. Aga nii riskivõtja ma ikka ei ole. Rendi raha on vaja endale ikka kindlustada ja seetõttu küsis endale aind nädalavahetused vana tuttava juhataja juures Holloway'l. Olgugi see töö tüütu, aga Barista Maestro Eesti sinimustvalge lipuga nimesildi üle tunnen küll rõõmu. Arvatavsti lihtsalt manipuleeritav suurfirmade elegantsetest võtetest tekitada kuuluvustunne ja anda meile usk, et meil on karjääritegemise võimalus. Ei, ei, ei...ajuloputake araabialasi!

Minule jääb mu imelik elu. Töö jaotus kodu ja töökohtade vahel on midagi väga kummalist. Ma lähen hommikul tööle ja siis tulen koju tööle ja siis jälle Costasse tööle ja vahepeal otsin uut tööd. Natuke väsitav, aga ka natuke põnev. Ma olen oma tööotsingutes nii imelikes kohtades käinud. Seinast seina kohad: kohutavad keldrid ja luksus majad. Ühest Brick Lane'i lähedal asuvast swetshop keldrist pidin päise päeva ajal kiiremas korras jalga laskma. Pooleldi süüdistan oma kujutlusvõimet. Ja ühes Ealrs Courti uhkes majas tehti luksusrõivaid, a la 500 naelaseid kleite. Kolmekordse maja juures oli jäetud stuudioks vaid 2 ruutmeetrine kompka....kus on normaalsus? Mul on koduks ainult üks tuba ja mu terve elamine on ateljee.

Üleüldiselt hakkan taipama. Kõigist ei saa disainereid ja vahel saavad disainerid neist, kes midagi muud ei oska. Jääbki neil rohkem aega luua. Mina oskan teha lõikeid, mõistan kuidas rõivad kokku käivad, kus on kvaliteet ja mis on lõimelõng. Kogu see õmblemisasjandus on küll koletis, võtab kõik ja ei anna rahu. Alati saab paremini, teisti ja uuesti. Kuid kõige enam olen rahutu sellest, et viin ellu kellegi teise loomingut. See on võitlus oma ideede vastu. Neid tuleb tegevuse käigus nii palju, kuid pean sundima end kellegi teise raamidesse. Seni kuni ma teen teiste disainerite tööd ei saaks ma sellest tunnustust ja hetkel pole leidnud ühtegi kellega klapiks, kelle loomingusse usuks ja saaks endast anda kõik ühise eesmärgi nimel.

Iseseisvalt? See oleks risk, investeering ja raske töö. Nendest kolmest on minu puhul võimalik ainult üks.

Niisiis olengi pattern/sample maker, seamstress, tailor. Disainipraktikad ikka kallid, kogemuseta tööle ei võeta...teenida on vaja, aga vales kohas (Costas või mistahes kohvikus, restoranis, poes) igavesti õnnetu olla ka ei taha. Ehk siis olen leidnus sellise üsna praktilise kesktee, mis praegu on OK.

Blue Monday

Üks väikene külmetushaigus on end jälle külge kleepinud. Ei midagi tõsisit, pealegi tundub, et võit on mul juba käes. Tahaks igapäevaste tegemiste juurde tagasi minna ja suurema jõuga kui varem. Olen saanud päris mitmeid lootuskiiri töö osas. Seekord otsin seda veidi teise nurga alt ja tundub et huvi on. Just huvi minu vastu. Olen piisavalt huvitunud teistest, kohtadest, kuulutustest. Oligi viimane aeg asjad teistpidi pöörata. Ei tea miks ma seda varem ei teinud!

Täna aga oli nii ilus ilm. Sundisin ennast raskustega toas istuma. Selles suhtes on vihmased ilmad ja pimedad ajad ikka kergemad, ei tekki ahvatlustki. Eks see väljaminemise tung näitaski, et on juba parem. Õnneks on piisavalt tegemist kodus ka, seekord hoidis mind eesli tegemine rakkes. Üks järjekorde kostüümi seeria pühapäevakooli lastenäidentile. Natuke fun ja natuke peavalu. Peavalu eesli pea üle. Kuidas sellega näha? Selliste näegmisprobleemidega olen varemgi silmitsi olnud, vahel tundub mulle, et inimese kehal peaks kuskil olema teine paar silmi, paremate disainilahenduste huvides. Aga vb ma ei peaksi selle pärast väga muretsema, pime teeb parema eesli.

T-l on homme sünnipäev. Tellisin kingituse viimael hetkel ja see tuleb nüüd postiga, loodetavasti tuleb täpse ajastusega. Ootan tema pakki nagu see oleks kingitus mulle endale.

Tahaks hirmasti Londonist välja, aga mõnda aega peab marineerima. Kuigi arvatavasti järgmine nädal ootab mind üks väike reis maale küll. Tegin ammu-ammu Anna õele riideid parajaks ja ta kutsus nüüd külla. Ei tea kui maa on briti maa, kas pori mülkad ja sõnnikuhais või lihtsalt väike maja lilleaiaga.

Igapäevased asjad

Teed Costa hommikutöö ära, lähed koju, saadad maile ja aplikatsioone, otsid tööd, õmbled. Mõni päev mõni kokkusaamine, teine päev ei midagi. Järgmine päev kordad enam vähem sama uuesti.

Mis saab?

Hirmsasti tahaks kuhugi suunduma hakata. Midagi teha, mis oleks minu rida. Niipalju mõtteid, variante, niipalju segadust. Kõige hullem, et ei tea misneist kõigie paremini toimiks. Kõike ei saa ju ajama hakata. Kõigest, tuleb välja mitte midagi. Vähesest aga võib saada palju.

Paber pliiats, plussid ja miinused, nagu mulle sooviatati.