Minust on saanud õblejanna. Teisipäevast neljapäevani töötan Tephi stuudios: õmblen, pusin, õppin, katsetan. Vahel saan hästi hakkama, aga vahel on vaja juurde palvetada. Samas on ka juhtunud, et kleit istub esimesel proovil nagu valatud ja see on imehea tunne. Rõõm tööst. Kui raha poleks vaja, siis teeks seda vist sisemise rõõmu pärast.
Kui arvestada mu hetkelist ühe numbrilist kontoravet siis nagu olekski seda õhu ja armastuse pärast teinud:-)
Peamiselt on tegemist siffoon, satiin kleitidega. Enamasti sellised pidulikumad, aga on ka igapäevasemaid. Olen saanud oma esimese värske kogemuse pulmakleidi loomisel ja hiljuti lõpetasin pruutneitsi kleitidega. Klientidega on vahel küll raske. Bridzillad ja bridesmaidellad lähevad vahel natuke närvi. Kuid tuleb tunnistada, et neil on ka õigus oma teenus ja toode kätte saada õigel ajal ja võimalikult hästi. Kuid samas miks teha asi hullemaks pahandamisega. Lõppkokkuvõttes ei teagi ju kes täpselt süüdi, kui kangas hilineb, jõuab kohale valet tooni ja õige tuleb teisekordse hilinemisega. Viimaks tuleb kõik apsakad heastada kiire tööga ning pole üldse tore, et keegi närvitseb telefoni otsas ja ei saa aru, et ma püüan kõike päästa mitte hukutata. Siis tulevadki mõtted...noh kiiruga tehtud kleit, kõik teavad, et kiiruga, miks mitte paar teravat nõela sisse unustada.
Kodust on ka töökoht saanud....Kaira alterations and tailoring. August oli küll väga vaikne, aga milleipärast tundub, et see ongi selline õnnetu kuu. Järgmine kord juba tean, et aasta jooksul tuleb raha kõrvale panna, et august üle elada. Loodetavasti olen ennesuvisel ajal saanud paar klienti, kes meeleldi tagasi tulevad.
Lisaks selle saan mõningaid projekte, disaini- ja õmblustööd ühe veebilehekülje kaudu. Ühele moeüritusele valmisid kaks komplekti, mis lõpptulemusena võitsid. Kord tegin ka laterõivaid. Sealt sain kogemuse kuidas peab oma töötasu kättesaamise suhtes väga strateegiline olema. Viisakalt väljapressiv. Hetkel teen näidiseid ja üritan kõigest väest ühe disaineri (mitte nii terava loogikaga tüübi) ideed toimima panna. Samas ajab see tüüp mulle veidi hirmu peale. Eelmine nädal ei olnud muud valikut kui tema kodustuudiosse minna. Selleks said mitmesugused salajased ohutusabinõud rakendatud ja lõppkokkuvõttes oli ok. Järgmine kord olen siiski veel ettevaatlik.
London on mind igas mõttes emotsionaalsest rööpast välja ajanud. Imeväikesed saavutused lähevad nii südamesse ja väikesed möödapanekud viivad nii endast välja. Igas mõttes kuidagi lööv. Naeru vaeseks on mu elu jäänud.
Costa orjuse olen peaaegu suutnud seljataha jätta. Nädalavahetused on vaid jäänud, nüüdsest siis Holloway Roadil. Vahetasin kohta. Muswell Hillil toimusid muutused, mis said mulle väga ebasoodsaks ja sundisid mind töökohta ülesse ütlema. Aga nii riskivõtja ma ikka ei ole. Rendi raha on vaja endale ikka kindlustada ja seetõttu küsis endale aind nädalavahetused vana tuttava juhataja juures Holloway'l. Olgugi see töö tüütu, aga Barista Maestro Eesti sinimustvalge lipuga nimesildi üle tunnen küll rõõmu. Arvatavsti lihtsalt manipuleeritav suurfirmade elegantsetest võtetest tekitada kuuluvustunne ja anda meile usk, et meil on karjääritegemise võimalus. Ei, ei, ei...ajuloputake araabialasi!
Minule jääb mu imelik elu. Töö jaotus kodu ja töökohtade vahel on midagi väga kummalist. Ma lähen hommikul tööle ja siis tulen koju tööle ja siis jälle Costasse tööle ja vahepeal otsin uut tööd. Natuke väsitav, aga ka natuke põnev. Ma olen oma tööotsingutes nii imelikes kohtades käinud. Seinast seina kohad: kohutavad keldrid ja luksus majad. Ühest Brick Lane'i lähedal asuvast swetshop keldrist pidin päise päeva ajal kiiremas korras jalga laskma. Pooleldi süüdistan oma kujutlusvõimet. Ja ühes Ealrs Courti uhkes majas tehti luksusrõivaid, a la 500 naelaseid kleite. Kolmekordse maja juures oli jäetud stuudioks vaid 2 ruutmeetrine kompka....kus on normaalsus? Mul on koduks ainult üks tuba ja mu terve elamine on ateljee.
Üleüldiselt hakkan taipama. Kõigist ei saa disainereid ja vahel saavad disainerid neist, kes midagi muud ei oska. Jääbki neil rohkem aega luua. Mina oskan teha lõikeid, mõistan kuidas rõivad kokku käivad, kus on kvaliteet ja mis on lõimelõng. Kogu see õmblemisasjandus on küll koletis, võtab kõik ja ei anna rahu. Alati saab paremini, teisti ja uuesti. Kuid kõige enam olen rahutu sellest, et viin ellu kellegi teise loomingut. See on võitlus oma ideede vastu. Neid tuleb tegevuse käigus nii palju, kuid pean sundima end kellegi teise raamidesse. Seni kuni ma teen teiste disainerite tööd ei saaks ma sellest tunnustust ja hetkel pole leidnud ühtegi kellega klapiks, kelle loomingusse usuks ja saaks endast anda kõik ühise eesmärgi nimel.
Iseseisvalt? See oleks risk, investeering ja raske töö. Nendest kolmest on minu puhul võimalik ainult üks.
Niisiis olengi pattern/sample maker, seamstress, tailor. Disainipraktikad ikka kallid, kogemuseta tööle ei võeta...teenida on vaja, aga vales kohas (Costas või mistahes kohvikus, restoranis, poes) igavesti õnnetu olla ka ei taha. Ehk siis olen leidnus sellise üsna praktilise kesktee, mis praegu on OK.
No comments:
Post a Comment