Edasiminek

Ma olen peaaegu aasta juba ateljees töödanud ja mulle väga meeldib. Meedlib Kensington, meeldib see väike tänav, mis on tundub linna siginast ja saginast nii eraldatud ja vaikne. Meeldib kuidas ma hommikuti studios tuled põlema panen, masinad sisse lülitan ja vaikselt tegelema hakkan. Hea on näha kuidas asjad valmivad esimeseks fittinguks ja lõpuks ka päris valmis saavad. Köige parem meel on muidugi õnnelike klientide ja imeilusatsti sobivate kleitide üle. Õhtul teen kokkuvõtte seisust, pühin niidsodi põrandalt ära ja suundun koju. Viimased päevad on küll olnud pikad, kuid isegi selle suhtes on mul hea meel. Hea, et on tööd ja et see töö pole enam Costas.

Kogu kohviku orjuse lõpetasin kaks nädalat tagasi. See oli selline väga planeeritud ja kena lõpp ja hetkel olen suhteliselt positiivne, et suudan edasi liikuda toetudes oma oskustele ja vähese või rohkema õnnega äkki suudan ka oma äri käima lükata.

Paariselu T-ga aga ei lähe väga edukalt. Seda nagu õigesti polegi enam. Olengi nüüd mõlenud, et äkki mul ongi tööst piisavalt. Rõivad, fittingud, mõned kokkusaamised, uute klientide otsimine, tehniliste disaini nõksude välja nuputamine asjade valmis saamine õigeks ajaks- see on nii kõikehõlmav. Tööl kui kodus igal ajal peas ning mõttetes. Miski muu ei mahu ja kui ma üritan kedagi või midagi sinna mahtuma panna, muutun närviliseks ja lähen endast välja.

Naljakas lugu on isegi unega. Ma olen magan küll hästi, aga hommikul ülesse ärgates tean ma täpselt, et olen öö jooksul välja mõelnud kuidas teha ühe raske lõikelist kleidi selga või kuidas teise kleidi waistbandi peab ümber pöörama.

Mul on kohalikus lehes üleval väike advertisment. Loodan ka oma veebilehekülje lähima kuu, kahe jooksul paika saada. Kui nõela ja niiti just käes pole on fingers crossed!