Üle pika aja, meelsus muutunud, muu on sama

Tõesti häbiväärne, et pole enam ammu kirjutanud. Seda kahjuks (mitte ainult laiskusele ja igavale elule) tehnilistele probleemidele. Arvuti läks latki ja mitu kuud olin hädas. Siis sai ainult kõige pakilisemad asjaajamised raamatukogus või majaperenaise Anna arvutis tehtud. Üks on tasuline, teine veidi ebamugav ja aeganõudev. Lõpuks hakkasin isegi ära harjuma, kontakteerumisvõimeta ja pimeduses.

Ega see ainult paha ei olnudki (vä miljon hetke päevas kus oli vaja midagi tsekata, välja uurida, kellegagi suhelda jne.) Leidsin enda jaoks muid tegevusi. Rohkem õmblemist, lugemist ja isegi söögitegemine hakkas huvitama, mille üle oli Tim'il (boyfriend siis) loodetavasti ka hea meel. Jõulude ajal muidugi kõrvetasin piparkoogid natuke liiga mustaks (ahju süü) ja midagi läks valesti toorjuutsukoogiga (ei olnud netti et retsepti tsekata).

Nädala eest olin kodu-kodus. Tartus. Vend tegi arvuti korda. Tema käes on kõik nagu lapsemäng.

Väga ruttu aga ootasin väga Londonisse tagasi tulemist. Ise ka ei tea miks, tahtsin ju väga kodu-kodus olla ja arvasin, et nädal pole kindlasti piisav. Kuid juba poole pealt, enam ei suutnud olla. Kas hakkan vanaks jääma või segi minema, aga ma ei näe enam kuskil miskit head ega saa olla rõõmus. Miski oleks nagu valesti. Suudan küll minna ja tulla, kulgeda, aga mitte olla.

Töö on ikka sama. Kui ma veel rääkinud ei ole, siis nüüd olen barista, aga ...nuh...ma ei arva sellest midagi eriti. Enne koju tulemist olin kuus päeva järjest tööl. Küll lühikesed vahetused, aga kuidagi suutis see mind siiski närvivapustuse äärele ajada. Ma sain nii vihaseks paberpakendi peale, et ise ennast ajab ka nüüd natuke naerma. Tol korral, aga oli asi naljast kaugel.

Ei suuda enam seda tööd teha. Natuke veel võib, sest eks üür vajab maksmist ja vahel tahaks ikka endale kingi, riideid ka lubada. Londonis on raske mitte shopata, isegi kui raha pole. Igatahes, jään varsti poole kohaga edasi tööle ja üritan siis tegeleda rohkem enda huvidega ja vaadata kas õnnestub ka sel viisil natuke raha teenida. Ei pea isegi olema aiult rõivad... misiganes...võin ka kardinad ja diivanikatteid teha näiteks. Kuigi viimaseid ma enam väga ei salli. Tegin ühed Tim'le ja siis ostis ta uued diivanid ja Kaire töö ja vaev sai selle vana diivaniga kuhugi äraviidud või visatud.

Vahepeal ennejõule sai Anna pühapäevakooli lasteetendusele karjusekostüüme tehtud. Aegajalt ilmuvad välja rebenenud lasterõivad või kleididkesed katkiläinud lukkudega. Väikesed huvitavad ülesanded. Naljakas rääkidagi.

Eks tuleb tõele näkku vaadata, ega ma vist mõnda Londoni mainekasse moekooli ei saa edasi õppima minna. Ühest küljest üüratu õppemaks ja teisalt sügavad kahtlused sissesaamise osas. Magistrile pole veel lahendust leidnud. Praktika osas umbes sama. Vana dilemma...moedisaini kõrvalt pole võimalik tööl käia ja töötuks jäädes pole raha, et seda praktiseerida või õppida. Õppelaenud jäävad ka nüüdsest ära...ma just täna uurisin oma 7 aastast päris kogukat tagasimakse graafikut. Oeh...vaene ema. Proovin küll aidata.

Niisiis, kuna ma olen selles valas peaaegu, et varakult pensjonile jäänud, siis seda enam elan ma kaasa oma aina profrssionalsemate sõprade rabelemistele ja läbimurretele.

Magnusele näiteks võib nüüd õnne soovida. Ta on Taani parim noor-disainer. Lõpukollektsiooniga osales ta Designers Nest’ is ja teda auhinnati seal esimeseks. Ma olen tema üle nüüd nii uhke ja ega see väga üllatusena ei tulnudki...temas on seda miskit, minekut..., aga samas tundub, et peaks kohe ise ka nüüd midagi ära tegema.

Kui võimalused üldse kellelegi sülle langevad, siis kindlasti mitte mulle. Pigem mida rohkem vaim tuimastub ja mõte väsib (mis praeguse tööga paraku juhtub), jäävad igasugused võimalused minust järjest kaugemale. Aga ma ei ole veel päris alla andnud. Veel ei ole hilja.

Aga nooremaks ei saa meist keegi. Minu 25 jõudis ka kätte. Sünnipäeva enda veetsin juba tagasi Londonis. Christanilt, Costa managerilt, sain kingituseks vaba päeva. Veetsin selle rahulikult. Enne puhkust jutunud meltdown tööjuures ei tohi enam korduda. Nii, et hakkan rohkem praegust olukorda nautima ja rohkem rahul olema. Vaba päev oli väga hea kingitus. Tegin küpsisetorti ja ajasin mõned paberid korda. Käisin jooksmas ja õhtupoole käisin Railiga kinos. King Speech’i vaatamas. Hiljem oli õhtusöök Tim’i juures, talle meeldib süüa teha . Ma arvan, et ma olen õige mehe leidnud:-).

Siin on mõned pildid. Kõigepelt minu kodust. Arusaadavalt olen ma oma väikeselle pinnale väga sisse elanud, ja samas kuhugi on vaja enda keskonda ka luua...töö ise ju midagi muud.

Pilt ka kuninga kolmest mütsist. Täna tegin, jube uhke enda üle...nalja teen.

Lõuna paiku käisin jalutamas. Kevadet on näha ja tunda.