Kunstiakadeemia lõpetamisest

See on nüüd tehtud. Olen bakalaureuse kraadi ja mõningase praktikaga moedisainer. Kindlasti olen rahul, et üks pikale veninud faas mu elus on ühele poole saanud, kuid samas olen ka ärevil ja rahutu. Mis saab edasi? Hetkel läheb elu Londonis sama rada pidi nagu enne, jäädes kahjuks erilala kaugeks. 

Septembris saab minust hoopis barista. Olen parajalt pikka aega Costas vastu pidanud ja trainee staatusest välja kasvanud. Pean nüüd ise traineedega hakkama saama. Nii ongi ajaga mu vastutuse koorem suuremaks kasvanud. Loodetavasti tuleb ka rahaline osa järgi. Plaan on…Kui saan barista eksami tehtud, tõuseb palk ja  saan paremad vahetused, muutun neile veelgi vajalikumaks ja üritan nõnda omale poole kohaga töö välja kaubelda. Loodetavasti. Võit oleks ajas, samas jättes siiski alles võimaluse end ära elatada. Ei ole mingi üllatus, et minu elu paikaloksumise suurim probleem seisneb alati ainult ajas ja rahas.

Moe ning rõivastega saan tegeleda aind niipalju, mis puudutab enda riietust ja siis mõningaid huvitavaid-kummalisi teeneid sõpradele ja tuttavatele. Näiteks sai Anna huvides ühele tema ettevõtmisele, lasteetendusele, tehtud vaala “kostüüm”.  Seoses sellega käisime ka ühel ilusal pühapäeval Methodistide kirikus Piibliteemalist laste etendust vaatamas. Hiljuti tegelesin Anna sõbranna Kate’i  käpiknukuetenduse jaoks mõeldud lava seintega ja õige pea peaks alustama tema haldjakostüümiga. Lühidalt, teha on igasugust. Aega ei jätku ja igav ei hakka.

Eka lõpetamine suutis kustumatu mulje jätta. Nagu isegi aravata võite siis see ei tähenda just head. Mind mõisteti hukka ja vahepeal oli isegi tunne, et mind tahetakse enne viimast lõppu lausa välja visata. Välja vihastamisest rääkimata. Nüri Jüri on ikka seal. Sehkendab ja jamab täpselt samas vaimus kui siis kui ma sealt lahkusin.

Päev varem, kaitsmise tehnikaproovil, kui Jürka mu portfooliot nägi, vallandus üks tõsine koledus and lollus. Asi seisnes ingliskeeles. Kui tahes õigustatud olid mu viisid ning seletused oma töö ingliskeelne teha, see ei paistnud talle kõlbavat. Eesti kooli lõpetatakse tema aravates ainult ja ainult eesti keelse tööga. Eesti maal eesti keel, nui neljaks. Pole üldse tähtis, et moedisain on üks rahvusvahelisemaid ja globaalsemaid valdkondi üldse. Või, et sisult peaks Eka olema väga välsitudengite ja väliskoostööle orineteeritud kool. Kus on see kõik? Mind saadeti lausa tagasi sinna kust tulin. Lõppkokkuvõttes jäi veel mulje, et Eka ei oska inglise keelse tööga midagi peale hakata ja ma lõpetan baka kooli jaoks, mitte enda jaoks. Tahtsin lihtsalt karjuda...Jüri, te olete igas mõttes väga mööda.

Õnneks...reglemendid aintsid vabaduse teha asju ka teist viisi, nii nagu mina teinud olin. Portfoolio on minu jaoks eelkõige tööde kogumik, mis on pidevalt arenev ja täiutsuv. Kuna valdav osa ja kindlasti see parem osa on olnud inglise keelne, siis sai minu töödekogumik ka inglisee keelne. Õigustusi selleks on liiga paljugi. Kõigepealt oleks iga assignment'i tõlkimine olnud vägivaldne ja mida oleksin ma eesti keelse protfoolioga Londonis peale hakanud...mitte midagi!!! Osakonna juhatajaga sai aga asi ära lahednatud. Tänud ka neile, kes mind päev enne kaitsmist julgust süstisisd, lohutasid ja toetasid.

Mäletan, kui mulle kord esimesel kursusel öeldi, kui tahad Ekas õppida siis teed nii nagu Ekas tehakse. Sellest ei taha ma siiani aru saada. Kas kool pole mitte õpialste jaoks, arendamaks nende tugevaid külgi ja toetamaks nõrku, leidmaks parimaid lahendusi, aga mitte dikteerimiseks. Mis saab siis kui õpilasele ei sobi nii nagu Ekas tehakse? Oled vales kohas ja saadetakse ära...mine arene kuskil mujal. 

Teistega võrreldes oli minu töö teistsugune. Portfooliod, mis tehtud  täiskohaga eka tundegite poolt on küll imeilusad, aga näevad välja nagu kunstiraamautud. Rakse on ette kujutada, et sellist valmistoodangut saab hiljem muuta, parandada, täiustada. Pigem tuleb teha veelgi ilusam järg.

Presntatsiooni ja kaitmise osa, nagu tavaliselt, kujunes minu jaoks raskeks. Lisaks loomulikule närvisolemisele, mis alati igasuguse esinemisega tekkib, lisandus kogu see ärevus ja viha. Nii juhtuski, et vähemasti ühele küsimusel vastades, ma unustasin poole vastuse ajal küsimuse ja ei saanud enam aru, milles ma õigupoolest räägin. Väga Kairelik.

Lõpetasin. Lahkudes tuli Jürka veel küsima, et kas ma olen ta peale veel pahan ka. Kas see oli vabandus? Ma ei tea. Ütlesin, et ma katsun temast ka aru saada, aga mis puutub minusse, siis päris nii see ka ei olnud, et ma listsalt ilmusin välja ja tahan lõpetada. Nii võis ju talle tunduda, aga tuleks ikka natuke arvestada, et asjade lõpujärku saamiseks on ikka kõvasti tööd tehtud.