Täna on koolivaba päev. Seda tuleb ära kasutada kõige natuke ripakile jäänud lubaduste täide viimiskes. Sealhulgas kirjutamiseks oma siinsest elust ja olemisest.
Tuba on ruumikas ja kõik vajalikud mööblitükid olemas. Voodid, öökapid, laud ja muidugi riidekapp. Viimane võik alati suurem olla, aga vähemasti said kohvrid tühjaks. Ei kujutaks ettegi, kui peaks kohvris õngitsemisega päevast päeva hakkama saama. Nii, et hea. Teler on ka ja see nii taustaks, meelelahutusek kui ka keelelisteks harjutusteks (välja arvatud juhul kui seal näidatakse mingeid poolearulisi lalisevaid lastesaate mõmmisid). Üks päev just tegime võrdlusuuringu, mille võiks ristida “poteito-potato, tomeito-tomato” uuringuks. Kui ameeriklased häädavad every evri, siis inglased ütlevad midagi rohkem evre taolist. Omamoodi on ka sellised sõnad nagu been, again, love…igatahes neid on.
Kui toast veel edasi rääkida, siis natuke kriitikat ka. Pildid seintel on üsna koledad ja samuti tundub, et diivan toas on ülearune. Perenaine tundus selle üle vägagi uhke ja õnnelik. Me aga hakkasime kohe kuidagi olukorda päästama ja ümberpaigutusi tegema. Mööbeldamine lõppes aga sama paigutusega nagu alguses oli. Naised!!!
Aknad on huvitavad. Selline kerglt väljaspoole ulatuv aknaava nagu oleks terass toas ja alt ülesse lükatavad aknad. Neid avades tuleb alati filmistaari moment. Tõelsielt vana ja inglaslik maja. Kogu piirkond on selline kena ja inglisehõnguline. Majad külg külje kõrval koos. Väikesed aiad. Naabrid tunnevad naabreid.
Mäletan, kuidas enne tulekut seletasin Alarile kuidas seekordsel reisil pole enam midagi nii vaadata, sest oleme väga kaugel Londoni põhja osas. Londoni võlude vaatamise asemel peab vaatama, et äärelinnas peksa ei saaks. Võtan nüüd oma arvamuse tagasi. Piirkond tundub turvaline ja hubane.
Muidugi lahtise käekokotiga ringi kepsimine ja vehkimine on igalpool sama hea kui vabatahtlikult oma varanduse jagamine. R-l oligi ühel päeval väike ehmumine. Rahakott kadunud. Me leidsime selle siiski asjade alt ülesse. Sellised õnnelikud ehmatused mõjuvad isegi hästi, teevad ettevaatlikumaks.
Kool hakkab lõpuks ometi tõsisemaks muutuma. Seni oli introduction. Iseenesest tore, sest jätab aega sisse elada, aga samas on see aeg, mille jooksul nagu midagi veel toimima ei hakka. Kuid kuidagi väsitav on küll see kõigega korraga liitumine ja igale poole sisse logimine ja registreerumine. Pidevalt tunne, et midagi on läinud meelest ja kui ei ole, siis lähevad kõik need erinevad kasutajanimed ja paroolid ikkagi sassi.
Sel nädalal siis asusime asja juurde.Teeme meestekollektsiooni. See saab olema päris uus ja huvitav. Pole ju varem teinud. Magnuse kõrvalt aind midagi näinud ja tema sekeldustest midagi kõrva taha pannud. Meeste rõivastes on vaja ju kõike: kvaliteeti, ilu, praktilisust etc. Alustasime pükste tegemisest. Selles paaris pükstes, mida esialgu teeme et näha kuidas asjad funkavad, on üle 20 erineve tüki. Lisaks, sellele et neid tükikesi ikka on, pidi igas mõttes fabricut, cottonit ja liningut kokkuhoidlikult kasutama. See läks eriti võimatuks kui juurde tuli liimiriie ja selline asi nagu block fusing.
Õppejõu suhtumine mulle täitsa meeldib. Ta on sakslane ja nagu rahvusele kohane range, täpne, töökas ja tahab distsipliini. Seda kõike aga sellises meeldivas vormis, ei ole ülekohtune, teeb nalja ja aitab kõiki misiganes küsimus ka on. Päev möödus lõigetega jännates. Detsembrini tegelen meestemoega.
Tundub, et tööd leiab küll, aga pragu seisab kõik selle National Insurance numbri taga. 20 oktoober on kohtumine töökeskuses, siis peaks lõpuks selle numbri saama. Seni otsib tööd edasi, aga ilma selle numbrita saab mind võtta tööle ainult mustalt.
No comments:
Post a Comment