Uus keskkond ja natuke stressi mõjuvad immuunsüsteemile nõrgestavalt. Haigused ronivad külge. Ma sain oma viirusest kuidagi veel üle, kuigi see murdis mind maha kõige halvemal ajal- esimesel nädalal. Just siis, kui on vaja hirmsasti kõige parem ja tublim välja näha. Esmamuljed ju olulised. Peletasin kõik koleda mee, sidruni ja küüslaauguga endast eemale, aga kahjuks mitte piisavalt kaugele. Nüüd on siis mu toanaabri kord haige olla. Tunnen kaasa! Nüüd ongi nii, et tema nohiseb ja minul on järelnähud ja mingi kole asi nina peal.
Koolis oli ka ühel tüdrukul midagi viga, eks gripp ikka. Kuna aga klassis on paar viimases järgus rasedat, üks õpilane ja teine õpetaja, siis sai kohe keep away sotid selgeks tehtud. Beebiootajad hoidsid vähemasti 10 meetri kaugusele sellest hukatuse toojast. Ma mõtlesin, et ma parem siis ei köhi. Või pigem rohkem ei köhi, sest ma juba olin saanud ühe süütu köhatuse peale vägevalt mürgise pilgu. Minu meelest oli see lausa ülekohtune mõrtsukpilk, aga las olla. Sellisest suhtumisest võin paremini aru saada alles siis, kui ükskord ise poolduma hakkan.
Aga koomikat saab ka, kui kaks looduskatastroofi “suhteliselt normaalses” seltskonnas juhtuvad samal ajal nina nuuskama. Käisime Eku ja Raineriga (jumal mind karistagu, kui viimast nime valesti mäletan) pargitiire tegemas. Kummalised tüübid. Üks ostab mitu versiooni samu kingi ja liimib nende taldasid superliimiga ja teine muigab alatasa.
Kingalood on alati nii huvitavad. Panevad mõtlema persoonide iseärasustest.
No comments:
Post a Comment