Cracks, lines, backs and spines

Paratamatult kipun Inglismaad võrdlema Taaniga ja Mdx-i Tekoga. Mis head, mis halba? Negatiivne tuleb muidugi kõige rohkem esile, aga samas on palju lihtsalt teistmoodi.

Mingil päeval rääksin ühe tüdrukuga, kes alustas esimeset aastat. Ta tahtis teada kas Middlesex on hea ülikool. Kuna ma aasta eespool (või paistis mu ülekvalifitseeritus välja), siis justkui võiskin selliste asjade kohta lähemat infot anda. Kahjuks  aga on kool ka minu jaoks uus. Ei osanud teda väga aidata. Rääkida sai hoopis sellest kuidas tuleb kõik iseendajaoks toimima panna. Lühidalt make it work or work it out.

Nüüd hiljem tundubki see teemast kõrvale hiilitud vastus ainus ja parim mida Mdx-i kohta kindlalt öelda. Vähemasti ettekujutus siinsest moedisaini tasemest kõigub küll üles ja alla. Tahaks ise ka väheke selgust saada, mille sisse ma olen astunud. Kandideerimise eel piirdus uurimustöö kahjuks paari videoga youtubist. Ülejäänud  tõuge oli arvatavasti kabuhirmus põgenemine EKA eest(-:

Siiski olen alati uskunud, et kui tahta õppida, saab seda hästi teha igal pool. Muidugi on koole, mis annavad parema hüppelaua kasvõi oma tunnustatud nimega või parema tehnikapargiga. Selles mõttes on Middlesex otseloomulikult teine tera kui Royal College või Saint Martins. Nii, et ikkagi ei maksa minu õpingutest “appi kui lahe” vaimustust saada. Kõigest Mdx ju...veel. 

Kui eriti karm olla, siis seni nähtu järgi jääb kool Tekole alla. Olud veidi pahemad. Sellised üleüldised asjad nagu korraldus, tunniplaanid segasemad ja tehnilised võimalused kehvemad. Kui background suht logiseb, siis ega ka väiksemad detailid kergelt paika ei loksu. Tihti kipuvad pisidetailid veel kõige rohkem pinda käima. Nimelt  anti meile paar lehekülge asjade loetelu, mis ühel korralikult disaineril Mdx-is tundidesse tulles olemas peab olema. Kõigil algas jube sebimine nõutud töövahendite otsimisega. Mis miski asi on ja kust neid saab. Ma ei pidanud vajalikuks enda pead sellega vaevata, sest kõik kõige vajalikum olemas ja raha ka niikuinii pole. Ikkagi kuidagi imelik hakkas rahulikuks jääda kui überringi käib pühendunud vidinajaht. Kõige suuremat peavalu paistis tekitavat pattern notcher ja pattern drill. Kahjuks jah,  peavad notcher ja drill endal gadgetis olema ja mul neid ka pole. Tekos oli koolis olemas. Arvestates palju igasugsut sekeldamist kaks suhteliselt mõttetut asja võib tekitada ja kui vähe neid tegelikult kasutab, oleks need lihtsam kõigile kasutamiseks traatjuhtmega koolis seina külge kinnitada. Paraku tuli neid otsida nii virtuaal kui ka reaal poekestest. Ma pole veel endale kumbagi soetanud. Nii et jah, olgem ausad, selles koolis peab ise topelt tubli olema ja ka oskama valida, mille suhtes üldse tubli olla.

Niisiis tegelengi oma varustuse mõõduka täiendamisega. Isegi kui mõni nõutud asjake tundub nats mittevajalik. Arvatavasti sellepärast nad mul puuduvadki, et pole vaja läinud. Näiteks olen siiani ilusti hakkama saanud “koduperenaiste” Friskersitega kanga jaoks ja paberit olen lõiganud väiksemat sorti kääridega, mis aga niimoodi maha manitseti, et ma enam ei julgegi avalikus kohas midagi lõigata. Isegi nööpnõelad on nats liiga lühikesed. Mul hakkas üldse tunduma, et kuni selle hetkeni ma polegi midagi õigesti teinud(-:… või kas ma üldse olen midagi teinud?…Vale nööpnõela pikkusega moodi ju ei tee! 

Nuh, aga võtame seda hoopis nii, et kuna kooli varustus on kesine, peab ise olema relvastatud.

AEG!!! See saab kõigi ennustuste kohaselt valusaks probleemiks. Strateegiliselt kõige tähtsam ruum, nad kutsuvad seda workshopiks, on avatud 10-13 ja 14-17. Arusaamatu ja absoluutselt vastuvõetamatu! Kuhu jäävad töö ööd, võimalus koolis käia nädalavatusel? Isegi Magnus- optimist oli natuke jahmunud. Arvatavasti hindab ka tema Tekot nüüd mõnevõrra rohkem. Lisaks pidavat siin veel õmblusmasinaid olema natuke vähe. Mai tea, mis nii saab? Saab käsitööd või siis teibi-liimi kunsti. Kusntiakadeemia tuleb jälle meelde. 

Ruumide osas on ka kuidagi naljakas. Klassid on stuudiod ja õmblusruum on hoopiski workshop. Ma ei ole üldse harjunud neid niiväga eraldamagi, mainimata erinevate uhkete nimede kasutamisest. Võite ette kujutada, mu ettekujutust mingist uuest Y-Studiost ja suurt pettumust kui tuli välja, et see kõle-kole ruum, kus seisime, oligi vaimustav Y-Studio. Pole hullu, ma jäin ellu! 

Materjalide hankimiseks tuleb trippida. Tavaliselt siis Oxford Street-i ümbrusesse ja Soho. Kuna aga kodu ja kool on põhjanabal, siis aega kulub kenasti. Edaspidi, ei tahaks apsakaid, kus peab sõitma paari cm kanga järele või ununenud haaki ostma. Ka lihtlabast cottonit pole koolis saadaval. Viimati käsingi seda neist Soho poekestest otsimas. Leidsin. Asjaette ja suhteliselt valutult läinud reisid teevad meele küll heaks, aga edaspidi sellised lõbusõidud  ainult protode jaoks võivad saada liigseks luksuseks. Nii, et tuleb katseeksemplaride tegemine ikka lõplikult ära jätta. Aega niikuinii pole.

Mingi aeg pean ära käima sellises kohas nagu Savile Row. Kuulus tailorite tänav. Sealt oleks hea hankida materialide näidiseid meestekollektsioonile. Hiljem kangast. Varsti tahaks lähemal kirjutada nii sellest kui ka teistest ainetest ja projektidest. Ma teen siin igapäev uusi avastusi. Infotulv on meeletu.

Teabesaamisest ja lünkadest niipalju, et selline pisifaktor "olenainukeEestlane" on tegelikult päris tuntav. Taanis oli meid igapäevases rahvuvahelises koolikeskonnas veidi rohkem. Disainis paar ja terve kooli peale veel palju rohkem.  Nüüd olen aga Cat Hillil olukorras kus olen ainuke ja oma klassis veel uus. Nimelt on meil A, B ja C klassid. Nagu oleks tagasi keskoolis...paralleelid(-: Kursusel on muidugi üks tulnukas veel, aga me eraldi. Jääb üle vaid leppida aeganõudva sobitumisprotsessiga. Praegu olen üks suur lünk, ei ole kusis inimestega ja kõigi nende teemadega, millest koolis pidevalt vadratakse. Kes kolis, kes oli suvel kuskil mujal, kes viksaks oma tüübi kodust välja ja siis saadakse veel lapsi ka. Kui nüüd mõtlema hakata, siis mingi eemaldatus peak ikka jääma, lausa vajalik. Kasulik asja juures see, et hiljaks jäämist ja puudumist ei saa endale lubada.

Hilinemise ja puudumise teemadel oleme päris palju manitsust saanud. Seda ei andestata. Ega ma ei saaks seda ka iseendale praeguses seisus andestada. Alati suures hirmus ja ettevaatuses kaks tundi varem koolis(-:

Tekost tunnen veel paaris mõttes puudust. Kui kohati jäi Tekos mulje, et süsteem lonkas ja asjaajamine oli pigem small talk kui miski muu, siis siin on veel hullem. Siin on lihtsalt segadus. Näiteks oma student cardi ootan ma siiani. Võin ju küll mitu korda küsimas käia, aga tundub, et mingit vahet pole kas ma ootan seda kaks nädalat või kaks aastat. Aind, et kahe aasta pärats ei huvita see enam mind ennastki.

Nüüd peaks midagi positiivset ka ütlema. London meeldib paljupalju. Eriala jätkuvalt maailma parim. Organiseerimatuse ja raskused loen veel mõnda aega trial periodi nähtudeks. Ei võta kõike nii tõsiselt, kuigi mu näost vahel katastroofi järeldada võib. Ja üleüldse…never take life seriously. Nobody gets out alive anyway.